Ärkasin üles, neelata ei saa, olemine on überkehv, kehatemperatuur on kolmkümmend seitse koma seitse, ninast voolab tatti kui kraanist ja ausalt öeldes väga ei tahakski end siit voodist välja vedada.
Muidugi ei hooli ma sellest, et suure tõenäosusega pean süüdistama eilset Kannus ja Tonicus käiku ning tarbitud õllesid ning veeretan kogu süü kahekümnenda eluaasta saabumise peale. (Kahju, et ma neid templiridu kätel ja NÄOL selle kaela ajada ei saa, hahha!)

Palju õnne mulle!

Põgusalt võiks vast pidu ka mainida, mis üldiselt vist läks hästi. Inimesi oli üsna palju, muidu oli ka väga lahe ja mõnus ning kõigele lisaks sai veits lollusi ka tehtud. Hommik oli ka päris okei, oma viietunnise unega.


Pff, nüüd ma pean minema ruttu pessu ja ruttu riidesse end panema ja ruttu sööma (mis on üsna raskendatud!) ja siis ruttu linna jooksma ja siis seal ruttu vähemalt 101 telefonikõne tegema ja siis rutti koju ja ruttu tagasi voodisse, sest ma juba ei jaksa enam mitte midagi teha.

Ja A. tegi mulle luuletuse!


NP: Rob Base and DJ E - Z Rock - It Takes Two

Tegelikult oleks paljust kirjutada, aga praegu ei ole tuju ega tahtmist.

Kell on pool kümme, olen unetu kuid rampväsinud ja eilsest tapvast köhast ei ole hetkel mitte midagi järel, kuigi ei teinud selle heaks mitte midagi. Sünnipäevakingiks tahaks terveks saada, aitäh. Päris hirmus tegelikult, olen kuue päeva pärast kakskümmend. Kahju, et aastate lisandumisel automaatselt ka tarkust ei lisandu, sest kohati tundub, kuidas ma oma vigu ikka ja jälle kordan.

Väljas sajab laia rasket lund ja kui ei teaks ja ei näeks veel osaliselt kuivanud lehtedega kaetud puid, ütleks praeguse vaate järgi, et tegemist detsembri lõpuga.

Võitsin mingi totaka Avoni mänguga auhinna. Liiga palju vaba aega annab võimaluse teha mõttetusi. Nüüd pean veel nende kontorisse oma võidule järele minema, oh what a joy.

Keeran veel kolmeks tunniks kerra. Siis jõuab veits asju üle vaadata ja isegi uimerdades mitte hiljaks jääda, jeejee.